Uued kliimasõjad
Taktikad muudatuste vältimiseks
Sissejuhatus
Meie koduplaneedi kliima on kiires muutumises. Kasvuhoonegaaside massiline atmosfääri paiskamine “kütab” planeedi ohtlikult kuumaks (allikas). See toob kaasa erinevaid probleeme (allikas):
- rohkem põudasid, kuumalaineid, üleujutusi
- rohkem metsapõlenguid
- rohkem enneaegseid surmasid
- liikide väljasuremise kiirenemine
Seetõttu peame kiiresti lõpetama fossiilkütuste kasutamise. Mida varem, seda rohkem suudame vähendada kliima soojenemise kahjusid (täielikult ära hoida neid enam ei õnnestu).
Käesolevas kirjatükis näitan, kuidas mõned huvigrupid sõdivad nutikalt ja vähem nutikalt vajalikele muudatustele vastu. Tihti on sellise tegevuse eesmärgiks oma senise kasumi/elustiili säilitamine ning arvatavasti hirm muutuste ees. Oluline on siiski meeles pidada, et kõik siin mainitud tegevused ei ole kasutud kliimamuutuste pidurdamisel. Hetkel tuleb tähelepanu hoida suurema mõjuga tegevustel. Kui maja katus on leekides, pole mõttekas hakata majale tulekindlat ust valima või jaurama, et tulekahju polegi. Tuleb tegeleda põleva katusega.
Põhilise allikana kasutan Michael E. Manni raamatut “The New Climate War”. Raamatu autor on atmosfääriteadlane, kes tegutseb aastakümneid kliima uurimise eesliinil. Tema on kuulsa hokikepi graafiku autor:
Graafik ja kliimateadlase töö laiemalt asetab ta fossiilkütuste tootjate sihtmärgiks ja seetõttu on tal palju kogemusi jagada.
Taktikad kliimasõja pidamiseks
Kliimasõja all käesolevas postituse peetakse silmas infosõda: katset muuta endale ebameeldiv sõnum (et kliima soojeneb ja me peame fossiilkütustest loobuma) hägusaks, ebausaldusväärseks, tekitada kahtlusi ning panna inimesed tegutsema enese teadmata kellelegi teisele kasulikus suunas (allikas).
Alljärgnevalt toon nimekirja Michael E. Manni mainitud (minu koostatud loetelu, kuid põhineb raamatu autoril) taktikatest, kuidas sõdida vajaliku rohepöörde vastu.
- Peida pea liiva alla
Kui näed probleemi ja ei taha sellega tegeleda, siis ütle, et seda pole olemas. Piisavalt jõuliselt ja kaua sõnumit levitades saad palju toredaid jüngreid, kes sinu juttu võimendavad. Esimeste kliima soojenemise tõendite ilmnemisel (umbes 1970ndatel) oli see levinud taktika.
Inimtekkelises kliima soojenemises pole mingit kahtlust. Seda teadsid fossiilkütuste ettevõtted juba 40 aastat tagasi (kuid oskasid ja oskavad veelgi piisavalt lollitada avalikkust, et selles paljusid kahtlema panna (allikas)) :
Praegu on kliima soojenemist oluliselt keerulisem eitada: tõendid muutuvad üha nähtavamaks (näiteks kuumemad suved) ja kindlamaks (allikas).
Mõned üritavad leida järgmise kaitseliini argumendis, et ju see soojenemine pole ikkagi suuresti inimtekkeline. Erilist toetust faktidelt sellele väitele pole (allikas). Suur osa üleliigsest CO₂-st tuleneb inimtegevusest: põletades fossiilkütuseid laseme atmosfääri süsinikku, mis muidu oleks maapõues. See omakorda takistab liigsel soojuskiirguse kosmosesse hajumist ja toob kaasa kliima soojenemise (väga lihtsustatud selgitus). Looduslike protsesside käigus sellises koguses süsihappegaasi (aja muude kasvuhoonegaaside) paiskamist atmosfääri ning kliima soojenemist ei toimuks.
Eestis on kliimaeituse tüvitekstiks saanud 2008. aasta intervjuu akadeemik Endel Lippmaaga. Sotsiaalmeedias näen küll linki sellele intervjuule veel levimas, kuid lühidalt öeldes on suur osa selle järeldusi tänase info valguses lihtlabaselt valed (allikas).
Mõned ükskikud äärmuslased kasutavad seda lähenemist, kuid mida selgemaks saavad kliimamuutuse kahjud, seda vähemaks neid jääb.
- Sina oled süüdi
Kui otsene eitamine enam ei tööta (inimesed näevad ja tunnetavad, et miskit imelikku selle kliimaga toimub), siis on aeg tunnistada, et tõesti asi paistab halb. Ära aga vastutust enda peale võta, peegelda see tarbijatele. Nemad on kurja juur ja peavad muutuma!
Nemad võiks olla paremad inimesed: sorteerida prügi, süüa vähem liha, mitte lennata lennukitega, kasutada riidest poekotte jne. Meie igaühe valikud mõjutavad keskkonda. Selles pole mingit kahtlust.
Rõhumine igaühe valikutele ei ole iseenesest halb. Probleem on selles, et sellest jääb väheks süsteemseteks muudatusteks, kus muutuma peab kogu süsteem (institutsioonid, ettevõtted jne).
Michael E. Mann toob näite oma lapsepõlvest, kus pudelireostus muutus häirivaks. Looduses vedelevate pudelite arvu vähendamiseks tehti nutva indiaanlase kampaania, mis rõhutas, kui oluline on taara asetada prügikasti. Mõte on tore, kuid tegelikult viib see fookuse eemale tõsiasjalt, et see, kes toodab pudeleid, peaks vastutama ka selle eest, et need kokku korjatakse. Muidugi ei tohiks tarbijad pudeleid metsa alla loopida, kuid selleks tuleks luua süsteem, kus taara tagastamist tajutakse mugava tegevusena ja inimesed tahavad seda teha (näiteks luua pandipakendite süsteem).
Teise näitena tuuakse raamatus ootused kliimaaktivistide suhtes. Kliima eest võitlejatelt oodatakse, et nad oleksid ultra ökoloogilised: ei sööks liha, ei lendaks, tarbiks minimaalselt elektrit, oleksid pühakud jne. See on tõhus viis, kuidas juhtida vestluse tähelepanu sisult kõrvale. Väga tore, et inimesed oma isiklikku süsiniku jalajälge vähendavad (seda promos hoolega BP 2000ndate keskel), kuid meil on vaja muuta tervet süsteemi. Kui sinu toode reostab keskkonda, pead ka sina selle eest vastutama ning miskit ette võtma.
Inimesed võivad oma individuaalseid valikuid muuta, kuid selleks peab terve süsteem neid toetama. Näiteks kui me tahame muuta transpordi süsinikuneutraalseks, ei piisa sellest, et me kõik lihtsalt oma autod ära müüme. Meil on vaja paremat ühistransporti, uusi transpordivahendeid, paremat linnaplaneerimist, muutuseid meie väärtushinnangutes. Jah ja mõni ettevõtte peab selle tõttu lõpetama tegevuse (ja paljud uued ettevõtted saavad oma tegevust alustada).
Olen sellega isiklikult kokku puutunud, kuidas kliimaaktivistidelt oodatakse, et tegemist oleks perfektsete ökoinimestega. FFF Eesti inimestega suheldes on nii mõnigi maininud, kuidas neile lähenevad inimesed, kes ei tunne muret niivõrd kliima pärast kui nende isiklike valikute pärast: kas nad söövad taimetoitu, ei lenda lennukitega, plakat tehti ökoloogilistest materjalidest. Väga nutikas taktika on kliimaaktivistidelt oodata, et nad elaks kuskil elektrita koopas, siis ei saaks nad enam tüli teha.
Käputäie inimese isiklikud valikud ei muuda kliimat, kui me ei suuda muuta kogu meie senise tsivilisatsiooni toimimist süsinikuneutraalseks. Ma võin lihast loobuda, kuid palju suurem mõju keskkonnale oleks, kui lihasööjad vähendaks lihasöömist 20%. Selleks peab muutuma rohkem kui üksikisiku valikud.
- Aga muudatused tekitavad kulusid!
See on tõhus taktika mängimaks inimeste hirmude ja teadmatusega. Väga lihtne on rääkida, kui paljud kaotavad tööd pärast fossiilkütuste tehaste ja puuraukude kinnipanemist, kuidas meilt võetakse ära sõiduatod, keelatakse lihasöömine, elame külmas jne. Eesmärgiks on jätta mulje, et parem on mitte tegutseda, vaid oodata, analüüsida ja tegelikult aega raisata.
Taktika eelduseks on informatsiooni valikuline jagamine ning moonutamine. Vajalikud muudatused ei ole lihtsad, kuid see ei tähenda, et me peaksime hakkama elama kiviajas. Tegelikult näitavad uuringud, et suures osas taastuvenergiale üleminek on võimalik (allikas) ning selle mõjud võivad olla kokkuvõttes positiivsemad nii tervisele, tööhõivele, võrdsusele kui praeguse olukorra jätkumine.
Michael E. Mann toob näite süsinikumaksust, mis võiks olla efektiivne meede, et vähendada fossiilkütuste tarbimist. Tegemist pole eriti seksika meetmega ning on tekitanud USAs tugevat vastukaja. Sellele maksule suudeti külge panna regressiivsuse silt (vaesematele inimestele jääb suurem maksukoorem kanda), kuigi tegelikult sõltub maksu regressiivsus/progresseeruvus süsteemi disainist. Arvatavasti oleks tegemist väga efektiivse meetmega, vastasel juhul ei leiaks see nii tugevat vastupanu fossiilkütuste tootjatelt. Miks ei peaks reostuse algne tootja selle eest maksu maksma? Praegu tasub reostuse kulusid suur osa (tuleviku)ühiskonnast. Info valikuline esitamine (rääkides ainult ülemineku kuludest, kuid jättes mainimata kuludest, mis tulevad, kui me üle ei muutu) võimaldab tähelepanu kõrvale juhtida.
Tegelik huvi pole praeguste töökohtade kaitsmine, vaid olemasoleva turu ja kasumite võimalikult pikaaegne säilitamine (ja seda meie tuleviku arvelt). Mis oleks saanud, kui me oleksime nii mõelnud 1991. aastal ja üritanud iga hinnaga NSV Liidu majandusstruktuuri säilitada (noh töökohad ju)? Jah, 1990ndad olid paljudele valus aeg, kuid ehk oleme sellest õppinud ja suudame muudatusi teha nii, et mahajääjaid oleks väga vähe. Mitte muutumine teeb meist kõigist mahajääjad.
- Topi poliitikute suu raha täis
Raamatus tuuakse välja, kuidas tugevad ettevõtted teevad aktiivselt lobi, et tõrjuda välja odavaid taastuvenergia lahendusi ning subsideerida fossiilkütuste tootmist. Näiteks on seda kasutatud blokeerimaks laiemat elektriautode kasutamist, taastuvenergia tootmise soodustamist.
Mustaks lambaks on Austraalia, kes ei suuda loobuda kivisöe kaevandamisest (allikas). Kivisöe kaevandamine tähendab, et kuskil see kivisüsi põletatakse ära ning vabanenud süsihappegaas paisatakse atmosfääri. Tundub, et see riik elab teisel planeedil. Selle taga on aktiivne tootjate lobitöö.
Lobitöö teeb lihtsamaks ettevõtete suhteliselt paks rahakott ning olemasolevad sidemed võimupüramiidi tipuga. Selle tulemusena proovitakse vähendada taastuvenergia konkurentsivõimet ning kunstlikult hoida fossiilkütuste hinnad madalad. Sõda nad vast ei võida, kuid iga väike võidetud lahing aitab nende kasumeid säilitada järgmiseks aastaks.
Eraldi kategooria on riigid, mis teevad ise aktiivselt lobitööd, et teisi riike hoida oma kütusepumba küljes (näiteks Venemaa, Saudi Araabia). Nende jaoks on see eluliselt oluline, et teised jätkuvalt tarbiks naftat, maagaasi, kuna suur osa majandusest põhineb sellel. Võib olla oli see üks põhjus, miks Venemaa (vabandust, ikka Putin) soovis Trumpi upitada USA presidendiks Hillary Clintoni asemel?
- Muutu ilma muutumata
Mingi hetk võib aga kõigele vaatamata juhtuda, et avalikkus nõuab lahendusi. Ei õnnestu enam tähelepanu probleemilt ja endalt kõrvale juhtida. Peaasi, et saame fossiilkütuseid edasi toota ja tarbida. Sellises olukorras on efektiivseks taktikaks pakkuda välja lahendusi, mis tegelikult ei ole lahendused (ei tegele juurpõhjusega). Alljärgnevalt toon ära mõned.
- Süsiniku püüdmise ja eemaldamise tehnoloogia (carbon capture and sequestration). Tehnoloogia, mis peaks atmosfäärist süsihappegaasi kinni püüdma ning selle siis maapõue matma. Praktikas on sellega mitmeid probleeme. Alates sellest, et lahendus ei pruugi kokku koguda piisavalt CO₂-te, kuidas vältida, et kogutud CO₂ tagasi atmosfääri ei leki, tehnoloogia ei ole hästi skaleeruv, kokkuvõttes vajab tehnoloogia palju energiat ja võib toota rohkem CO₂-te kui suudab kinni püüda (allikas).
- Geoinseneeria. Siin on pakutud mitmeid lahendusi. Üks neist on peenosakeste atmosfäär paiskamist, mis peegeldavad tagasi maale saabuvat päikesekiirgust. Probleem on selles, et me ei tegele juurpõhjusega ning me ei tea selle lahenduse tegelikke tagajärgi. Need osakesed ei hajuks ühtlaselt ümber maakera ning võib juhtuda, et mingid alad hoopis kuumenevad ja ainult mõned piirkonnad jahtuvad. Määramatus on väga suur, et selliseid suureskaalalisi eksperimente teha. Kui kaua me peaksime neid osakesi saatma? Mis juhtub, kui me seda üks hetk teha ei saa? Teine lahendus, mida välja pakutakse, on rauaga ookeanide väetamine, et soodustada vetikate ja planktonite kasvamist, mis omakorda seoks rohkem atmosfääri CO₂. Praktikas pole selle meetodi efektiivsus tõestatud ning võib hoopiski soodustada surnud piirkondade teket meres. Geoinseneeria puhul tekib küsimus, miks me üldse suure määramatuse (ja potentsiaalselt ohtlike) tagajärgedega lahendustega tegeleme, kui meil on olemas palju ohutumad lahendused taastuvenergeetika näol.
- Puude istutamine ja põletamine. Puude istutamine ja põletamine võiks teoreetiliselt olla süsinikuneutraalne. Me saaks põletada sama palju puid, kui meie isutatud puud püüavad CO₂-te kinni. Praktikas ei saa kogu maismaad metsi täis istutada (mingi osa maad on vaja jätta toidu tootmiseks) ning puud ei suuda kogu meie paisatavat CO₂-te kinni püüda. Igale poole metsa istutamine pole praktiline, eriti kui me peaksime selle tõttu suure osa oma toidust kaugemalt sisse tooma (mis nõuab samuti energiat). Metsa põletamine emiteerib samuti CO₂-te (kuigi jah see on CO₂, mis on juba atmosfäärist kinni püütud) rääkimata sellest, et metsadel on oluline roll ökosüsteemis. Vastupidiselt metsatööstuses levinud arvamusele, on vanadel (puutumata) metsadel oluline roll ökosüsteemis (allikas). Metsade kasvatamine suures osas metsatööstuse tooraineks on väga lühinägelik ning toob tulevikus (ja juba praegu) kaasa probleeme ökosüsteemi toimimises.
- Tuumaenergia. Tuumaenergia tundub esmapilgul ahvatlev süsinikuneutraalne lahendus. Lähemal vaatlusel on sellega seotud mitmed probleemid. Tuumajaamade ehitamine on ajakulukas ja kallis (kuid meil on vaja puhast energiat juba praegu). Tuumajaamad peavad olema väga vastupidavad, arvestades tuleviku ekstreemsete kliimamuutustega (põuad, tormid, mereveetaseme tõusud, ekstreemsed temperatuurid). Kas saame probleemi korral jaama välja lülitada ja lihtsalt maha jätta (ilma, et mingit ohtu tervisele ja keskkonnale tekiks)? Kuidas vältida tuumakütuse sattumine pahade jõudude kätte? Kuidas hoiustada tuumajäätmeid aastasadade/tuhandete jooksul ohutult (kes tagab, et meie struktuurid nii kaua püsivad)? Tuumaõnnetuste tagajärjed võivad olla laialdased ning väga pikaajalised (mida pikemat rohkem tuumajaamu ehitame, seda suurem tõenäosus, et õnnetus võib juhtuda). Tekib küüsimus selle energialiigi kasutamise eetilisuse üle (kas meil on õigus teha otsuseid, mille negatiivsete tagajärgedega peavad järgmised kümned või sajad inimpõlved elama). Samuti, kas tuumaenergia on konkurentsivõimeline, võttes arvesse selle tuumareaktori arendamise, töös hoidmise ja järgneva “pensioniea” hoolduse maksumust. Neid probleeme ei suuda ammendavalt lahendada ka uuemad moodultuumareaktorid (allikas). Need on küsimused, mis vajavad vastuseid tuumaenergia arendajatelt. Samas võrreldes Tšernobõliga on tehtud tohutuid samme edasi. Ei saa välistada, et mingi kompromiss tuumaenergia kasutamiseks tuleb teha.
- Oota lõppu
See on lähenemine, mida pigem ei kasuta fossiilkütuste tootjad, vaid erinevad vabatahtlikult moodustunud grupid. Idee pole iseenesest halb mõte: valmistu hullemaks, kohane sellega. Probleem selle taktika juures liigne hirm, mis tekitab meis tardumuse ja hoiab meid tegutsemast. Praegu on aeg, kus on võimalik teha päris muudatusi, mille mõju on näha tulevikus. Olukord on halb, kuid mitte lootusetu.
Jättes rohepöörde tegemata on kannatused ja võib olla suure osa inimkonna häving väga tõenäoline (käesolev artikkel keskendub suures osas CO₂ hulga vähendamisele atmosfääris, kuid probleeme, mis võivad viia kollapsini, on meil veelgi, soovitan lugeda raamatut “The Limits to Growth: The 30-Year Update”). Tuleb olla valmis keerulisteks muutusteks, kuid samal ajal mitte alla anda. Iga grammike tulevikus toimuvat kliimasoojenemist, mida me suudame ära hoida, võib olla tohutu mõjuga. Kogu Michael E. Manni raamat on kainestav, kuid tegutsemisele kutsuv. Meil pole teaduslikult tõendeid, et inimkonna hukk on ette määratud ja meil pole midagi teha.
Lahendused
Lahendused on suhteliselt lihtsad: taastuvenergia kasutamine (energiatootmise dekarboniseerimine), energia efektiivsem kasutamine ning elektrifitseerimine (näiteks asendada sisepõlemismootoriga autod elektriautodega). Need lahendused on tehniliselt olemas, nende kasutamine ei ole tehnoloogia vaid pigem poliitiliste otsuste taga. Investeeringud tuuleparkidesse ja päikesepaneelidesse oleks tulnud teha juba mitu aastat tagasi, nüüd on meil sellega lihtsalt kiire ning tegemata rehkendused tuleb ikkagi ära teha.
Lisan siia omalt poolt ka vajaduse muuta meie käitumist süsteemselt (näiteks parema linnaplaneerimise abil, rohkem taaskasutamist) ning erinevaid eluaspekte nii, et süsinikuneutraalsus saavutataks võimalikult kiiresti. See on tavaliselt tuliste arutelude teema, kuna käitumise muutumist tahetakse vältida (meil on vabadus ju teha, mida tahame). Isiklikult usun sellesse, sest meie hinnangud, väärtused muutuvad kogu aeg (näiteks 100 aastat tagasi arutleti selle üle, kas naistele tasub haridust anda või mitte).
Kindlasti on meil vaja tehnoloogiat edasi arendada. Näiteks taastuvenergeetika üheks nõrgaks küljeks on energia salvestamine (allikas). Kui tuul ei puhu või päike ei paista, oleks vaja kasutada salvestatud tuuliste ja päikeseliste ilmade energiat. See ei tähenda, et me ei saaks siiski teha investeeringuid taastuvenergia kasutusele võtmiseks.
Erinevalt Bill Gatesist (allikas) toob Michael E. Mann välja, et meil ei ole vaja mingit imet, lahendused eksisteerivad. Jah meil on probleeme ja detaile, mida on vaja jooksvalt lahendada, kuid tegeleme majale aknaraamide värvi valimisega siis, kui vundament, seinad ja katus on valmis. Viivitades pole tulevikus kedagi, kes selles majas elada saaks.
Lõpetuseks
Loodan, et käesoleva kirjatükk näitas, kuidas avalikus diskussioonis üritatakse tihti suunata tähelepanu eemale tegelikest lahendustest, mida on vaja teha. Eraldiseisvana ei pruugi eemale suunamise taktikad olla ainult halvad. Meil on vaja metsi istutada, olla valmis muudatusteks, muuta oma harjumusi, tegeleda probleemidega, mida muudatused toovad. Kuid need ei tohiks tähelepanu eemale juhtida oluliselt-hakata kasutama laial skaalal taastuvenergist ning lähimas tulevikus lõpetada fossiilkütuste tarbimine.
Külma sõja ajal investeeris USA 10 triljonit (triljon =miljon miljonit ehk 10¹² dollarit), et vältida NSV Liidu rünnakut. Selle sündmuse tõenäosus ei olnud 100% (sellist rünnakut ei toimunud, sõda jäi külma faasi). Miks me ei saaks teha selliseid investeeringuid kliimamuutuste vähendamiseks, eriti, kui me teame, et kliimamuutuste negatiivne mõju meile, meie lastele on vägagi selge? Kliimamuutustega võitlemisel kaasneb laialdane kasu võrdsuse, energiavõrdsuse, keskkonnahoiu jne näol. Lõpetuseks mõtted Carl Saganilt aastast 1990, mis on väga aktuaalsed tänagi (kui teema sind huvitab, siis leia need 30 minutit klipi vaatamiseks):
Kasutatud allikad
http://www.meteo.psu.edu/holocene/public_html/Mann/research/res_pages/HockeyStickHSCW.png
