Pisuke ülevaade roheteemadest 10. arvamusfestivalil 12.08.2022

Mõtteid aruteludest

Autori tehtud foto

Panen siia märkmetena kirja mõned mõtted selleaastasest arvamusfestivalilt. Aruteluteemasid oli palju ning teadlikult keskendusin rohetemaatikale. See on ülioluline teema ja üha rohkem ta meid puudutama hakkab.

Arutelude tase oli üllatavalt hea. Üldiselt tundub, et kliimakriisi ja rohepöörde teema olulisus on kohale jõudnud. Pea liiva alla peitmine ei aita. Kuid eks minu nähtud aruteludes osalesid inimesed, kes olid keskmisest informeeritumad (teadlased, aktivistid, inimesed, kes on võtnud vaevaks, ennast vähemalt teema baastasemega kurssi viia). “Õnneks” vastukaaluks kui kuulasin erakonna esimeeste debatti, siis oli näha/kuulda kui debiilne keskmise poliitiku tase on (kuid sealgi on meil väga häid erandeid).

TasaArengu KoosOleng: Keskkonnahoidlik ehitamine / ehituslik taaskasutus / Rüütli 32 lugu (Rainer Eidemiller)

Esimesena käisin TasaArengu KoosOlengul, kus sai ülevaate Paide kogukonna ja selle maja kujunemisest. Mõtteid:

• Ehitusmaterjalid/-tooted ei ole disainitud korduvkasutatavaks. Korduvasutus on säästlikum kui uute materjalide tootmine. Näiteks vanade majade renoveerimisel oleks väga hea kasutada vanu palke, kui keegi neid kogunud ei ole, siis polegi neid kuskilt võtta ja tuleb kasutada fibo plokke.
• Jäätmejaamade asemel peaks olema taaskasutusjaamad. See tähendaks, et seal töötavad inimesed oskaksid hinnata, mida ja kuidas saaks taaskasutada. Sinna külge saaks tekkida ettevõtted, kes restaureeriks ja taastöötleks sinna toodud asju.
• Paide kogukonnas on kasutusel oma raha P. A. I., mida saab lunastada vabatahtliku tööga. Raha eest saab osta kogukonna poolt tehtud asju (restaureeritud mööbel, vanavara jne).

Quo vadis, energiapööre?

Arutelus osalejad: Kertu Birgit Anton (kodanikuaktivist), Jevgeni Ossinovski (poliitik), Kristo Aab (majandusanalüütik), Margus Muld (põllumajandusekspert)

Arutelujuht: Jüri Muttika

Arutelu korraldaja: Eestimaa Looduse Fond

Mõtteid:

• Rohepöörde vajalikkus ning kriitilisus oli selge kõigile panelistidele. Meil ei ole palju aega, et hoida kliima soojenemine 2 kraadi juures (ja juba see ei ole väga tore perspektiiv)
• Hetkel oleme CO2 emissioonide juures gaasi ainult juurde lisanud. Oleks me alustanud emissioonide vähendamist 30 aastat tagasi, oleks ülesanne, mida peame lahendama, realistlikum. Aastast 2025 peavad emissioonid hakkama kiiresti langema.
• Kõik ei ole ühtlaselt panustanud CO2 emissioonidesse. Rikkaimad 10% inimestest tekitavad 50% emissioonidest. 50% vaesemaid inimesi ainult 10%.
• Valimised on tulekul. Valija võiks vaadata, mida erakonnad rohepöörde osas pakuvad ja kui oluline see teema on. See võiks olla kvalifitseerimistingimus, nagu julgeolek: kui partei ajab selles osas pada, siis teda lihtsalt ei valita. See on väga oluline teema.
• Kõige suurem lollus on subsideerida massiliselt energiatarbimist. Kõrged energiahinnad on siin, et jääda. Seda subsideerides, võtame ära initsiatiivi hoida energiat kokku/innoveerida. Senised kõrged elektrihinnad ei ole oluliselt vähendanud inimeste elektritarbimist.
• Jevgeni Ossinovski tõi näite, kuidas 2011 naerdi ta välja, kui rääkis päikesest elektri tootmisest Eestis (meil ju selline kliima, kus see pole sobilik). Hetkel toodame märgatava osa elektri päikesepaneelidega. Meie suhtumine võib muutuda küll.
• Jevgeni Ossinovski jättis väga asjaliku mulje, tavaliselt poliitikud kas ei saa rohepöörde teemast muhvigi aru või ajavad mingit partei poolt ettekirjutatud pada (a’la tinistame Eestile paremad tingimused ja teeme võimalikult vähe). Loodame, et seda asjalikku joont terve nende erakond ajab.

Kohalik ja kohatu toit keskkonamuutuste keerises

Arutelus osalejad: Karin Kruup (Kopli 93 kaasalgataja ja CENTRINNO piloodi koordinaator), Kristel Maidre (Põllumajanduspoliitika osakonna juhataja, Maaeluministeerium), Joonas Plaan (keskkonnaantropoloog Tallinna ülikoolis ja kestliku kalanduse ekspert Eestimaa looduse fondis), Ulrike Plath (Baltisaksa uuringute ja keskkonnajaloo professor, Tallinna Ülikool), Virve Sõber (entomoloogia teadur, Tartu Ülikool), Ants-Hannes Viira (Eesti Maaülikool, põllumajanduse roheülemineku teekaartide projekti juht)

Arutelujuht: Grete Arro (Tallinna ülikooli hariduspsühholoogia teadur, TLÜ uurimisrühma SEEMIK liige)

Arutelu korraldaja: Tallinna Ülikool

Mõtteid:

• Toidutootmine on seotud suurte negatiivsete välismõjudega. Selles kasutatakse palju agrokemikaale (väetised, pestitsiidid), mis jõuavad loodusesse ning meie kehadesse. See kahjustab ökosüsteeme (nt hapnikurikast vett on veekogudes vähem toiteainete rikkuse kasvamise tõttu ning see muudab osade liikide elamise võimatuks mingis piirkonnas) ning meie tervist.
• Teaduslikult on tõestatud otsene seos glüfosaadi inimkehasse sattumise ja laste leukeemia vahel.
• Riiklikud piirmäärad ei pruugi meid kaitsta. Pestitsiide mõju analüüsi tehakse tavaliselt ühe aasta jooksul. Ühe aasta jooksul ei pruugi piirmäärad üle normi minna. Kuid mitme aasta jooksul ja eri kemikaalide kasutamisel võib see minna üle lubatud piirnormide ning siis võib probleem säilida aastakümneteks.
• Eestis on probleeme põhjavee kvaliteediga, mõnedes piirkondades on pestitsiidide tase üle normi.
• Toidutootmine peaks olema lollikindel ja säilenõtke. Me peaks sööma erinevamaid toite. Hetkel toetume suures osas mõnele vilja- ja loomaliigile. Kui meie toidulaud oleks rikkalikum, oleks see ka vastupidavam kriisidele. Mitme kriisi samal ajal juhtumisega ei pruugi riik meid aidata. Peame ise panustama.
• Toidutootmine peaks olema valmis olema lokaalseks tootmiseks. Tarneahelate kokku kukkumine võib meid kiiresti maailmaturust ära lõigata. Selleks tuleb olla valmis. Tasapisi uimerdamine mingi lahenduse poole ei pruugi olla piisav. Tuleb harjuda, et kogu aeg ongi mitu kriisi, meil pole aega oodata rahulikku aega.
• Kollaps juhtuvad kui ühiskonnad muutuvad keerulisemaks ja teiselt tekib kaskaad kriise, mida ühiskond ei suuda enam taluda. Me võime teha rohkem uuringuid ja panna rohkem piiranguid ja teha järelevalvet, kuid lõpuks võib mingite kriiside kogum selle süsteemi kokku kukutada (meil ei ole lihtsalt ressurssi süsteemi üleval hoidmiseks). Lihttehnoloogia ja kogukondlikus võib siin abiks olla.
• Meil oleks vaja rohetaristut, mis oleks inimese poolt puutumata. See võiks olla 20–30% kogu maapinnast ja lõigud peaksid olema omavahel seotud. See aitab tagada liigirikkuse ning samuti vähendab intensiivse põllumajanduse mõju.
• Näide toetustest, kus saab taotleda lühiajalist toetust kasvatamaks aasalilli põllul, et tolmeldajad saaksid seal elada. Sellel pole aga erilist mõju, sest neile oleks vaja aastaringset kohta, kus olla, mitte nö pop-up restorani.
• Intensiivpõllumajandust saab muuta keskkonnasõbralikumaks.
• Hetkel on poliitikakujundamises kahjuks tihti eelistatud lühiajalised kasud pikaajalise kasu ees. Näiteks arengukavasse jäi sisse, et ainult 1m peaks olema kraavi ja põllu vahel ala, kus põllumees midagi ei kasvata. Teadusuuringut järgi peaks see olema 3–6m, see aitab oluliselt vähendada pestitsiidide ja väetiste hulka, mis jõuab veekogudesse. Tootjate huvid võitsid, kuigi pikas perspektiivis on see negatiivne. Isegi kui keegi tahaks seda vabatahtlikult teha, vähendab see tema konkurentsieelist.